1905.a jaanuaris toimunud aasta esimesel koosolekul arutati seltsile oma maja ehitamist. Päevakorda oli see võetud seltsiliikmete tungival palvel. Valiti viieliikmeline komisjon (K. Neumann, J. Saarva, P. Mooste, H. Paul ja J. Vardja), kes pidi leidma ehituseks sobiva maa, koostama ehitusplaani ja ka eelarve. Veebruari alguseks olid esialgsed kavad paberil ning komisjon tutvustas neid eestseisusele. Millal alustada? 13.veebruaril Kristjani - Laane talus toimunud üldkoosolekul otsustati - 1906.aastal. Kuni oma maja valmimiseni jäid peopaikadeks ikka talud- Võnnus Kristjani - Laane talu, Läänistes J. Saarva talu, Võõpstes J. Suitsu rehealune.
1906.a veebruaris toimunud üldkoosolekul otsustati maja ehitamine edasi lükata, sest vajaminevat 2000 rubla polnud. Eestseisusel tuli jätkuvalt leida kohad pidude pidamiseks. Siiani oldi kõikjal lahkesti vastu tuldud.
1907.a võeti seltsimaja ehitamine tõsiselt käsile. Asju hakkas ajama komisjon koosseisus Fr.Pennert, K.Neumann, J.Karro, J.Varik ja Kr.Neerot. Seltsimaja krunt asus Jaan Nagla maal. Rendileping sõlmiti viiekümneks aastaks, rendi suuruseks jäi 10 rubla aastas. Raha maja ehitamiseks otsustati laenata. Laenuprotsendiks lubati 6,5. Tingimuseks oli veel see, et laenu ei saanud tagasi nõuda enne maja valmimist. Organiseerimistöö läks täie hooga käima. Maja mõõtmeteks planeeriti 12 sülda (1 süld = 2,1336 m) pikkust ja 5 sülda laiust. Pakkumine maja ehitamiseks kuulutati välja ajalehes “Postimees”. Materjalide ja vedude osas loodeti talunike abile. Selleks tuli ehituse vajalikkust külades tutvustada nii laialt kui võimalik. Võnnus näiteks pidi seda tegema kooliõpetaja K.Neumann, Kuristal J.Võõbus jne.
15.märtsil toimus hoonele pidulik nurgakivi panek. Seltsiliikmete (156) abi ehituse juures oli märgatav - kes aitas nõuga, kes jõuga. Vajaminevad 500 palki otsustati tuua Ahjalt. Kruusa ja lupja lubasid Fr.Pennert ja J.Suits. Peagi oli järg telliskivide veo käes. Vaja läks neid 1000 tükki, osa paluti Kurista mõisalt kingituseks, ülejäänud lubas osta J.Varik. Akende ja uste tegemine pakuti välja kohalikele meistritele. Kõigile vabatahtlikele abilistele ja kingituste tegijaile lubati edaspidi priipääsmeid. Enne avamist korrastati uue seltsimaja ümbrust, kuid suuremad tööd jäid edaspidiseks. Samuti täiendati maja inventari, valiti majavanem- puhvetipidaja jt. Esimeseks einelauapidajaks sai Anna Ivask, kellele anti seltsimajja ka eluruumid. Ametikohaga kaasnes hulganisti kohustusi: pidude ajal korrahoidmine, majas ja selle ümber väiksemate remonditööde tegemine, proovideks ning pidudeks ruumide ettevalmistamine, lubatud jookide ja suupistete pakkumine einelauas, hobuste valvamine (seda siiski väikese eritasu eest).
29.juulil toimus seltsimaja avamispidu. Priipääsmed sisseõnnistamise peole otsustati anda kinkijatele ja maja ehitajatele ehitusmeister Kihule, töölistele Vidrik Zirnale ning Jakob Rüütlile. Külalistena kutsuti Kaagvere “Helina”, Haaslava “Priiuse”, Vana-Kuuste “Koidula”, Tartu “Vanemuise” ja Võnnu Põllumeeste Seltsi esindajad. Tähtsaks päevaks trükiti ka laualehed, mida müüdi 10 kopikat tükk.
On säilinud järgmine kiri:
Väga Austatud Tartu Eesti “Vanemuise” Seltsile.
Võnnu Laulumängu Selts “Lõoke” annab selleläbi teada, et seltsi uue seltsimaja pidulik avamine pühap. 29.juulil s.a. kell 3 p.l. (Võnnu kabeli ligidal) on ja pärast seda näitemäng ning pidusöök, millest kõigest palub oma saadikud osa võtma tulla.
15.juulil 1907. president K.Neumann
Ajalehe “Õigus” 27.numbris ilmus “Lõokese” seltsimaja avamispidu tutvustav artikkel: “29.juulil 1907.a. oli Võnnu Laulu ja Mängu Seltsi “Lõoke” uue maja pidulik õnnistamine. Et küll ilm algul vihmane oli, siiski oli rahva osavõtt elav. Algul oli õnnistamise osa, sellele järgnes näidend “Ärakadunud poeg”. Vaimuliku kõne pidas kohalik õpetaja, milles ta seltsile õiglast teed ja püüdmist ette näidates halbuse hävitamises ja kõlbluse kasvatamises head edu soovis. Siis pidas tuttav muusikaisa D.Wirkhaus (Väägverest) tuumaka kõne laulu- ja muusikaelust, tõi kuulajate vaimusilma ette kauni pildi, nagu ta neid oma pikal eluajal näinud ja läbi elanud. Ühtlasi avaldas kõneleja soovi, et praegune tukkumisaeg laulu, iseäranis muusikaelus ruttu lõpeks ja eesti laul ja mäng elavalt rahva südameid täidaks.
Sellele järgnesid 4. naaberseltsi õnnesoovid saadikute läbi. Lõpuks tänas seltsi esimees kõnelejaid seltsi nimel ja soovis, et “Lõoke” õigest eesmärgist kõrvale ei kalduks, vaid kindlal sammul ühenduses töötaks. Koorilaul ja pasunakoor kaunistasid pidu. Lühikese vaheaja järel etendati näitemängu “Ärakadunud poeg”. Seltsimaja on hästi ruumikas – plaani juures on teisi seltsimaju silmas peetud ja mõndagi nende puudustest parandatud. Selle ettevõtte juures on selgesti näha, mis ühendus ja usaldus võivad, sest selts astus 1907.aastasse 6 rbl. ja 6 kopikaga ja nüüd on maja, mis ligi 2500 rbl. maksab ja saal, mis 400 kuulajat mahutab.”
Valminud seltsimajas tegid proove koor ja orkester, harjutas näitetrupp, toimusid “Lõokese” peod. Ruume üüriti välja ka kohalikele ühistutele, koolidele ja seltsidele, samuti käisid pidusid andmas naabervaldade seltsid. Vastavatud majas tegi muret alkoholi kasutamine. Puhvetis oli napside müük rangelt keelatud, ometi nähti peol nokastanud külalisi. Asi läks isegi sõnavahetuseni. Puhvetipidajat ja korrapidajat kohustati olema tähelepanelikumad.
Seoses maja käigusolemisega tekkisid uued ametikohad nagu uksehoidja, kohanäitaja jne. Need tööd tegid pidude ajal ära seltsi liikmed. See vältis lisakulutuste tekkimist. Tavalistel päevadel hoidis majahoidja seltsimaja uksed lahti hommikul kella 7- st kuni kella 10- ni õhtul. Peale pidu võis majas viibida ühe tunni ja kes siis ei lahkunud, maksis trahvi. Seltsi sissetulekute suurendamiseks renditi saali võimalikult tihti välja. Sellega kaasnes mõningane risk, sest selts ei saanud vastutada nende pidude sisulise külje eest. Kõik pidude kuulutused tuli saata kontrollimiseks kreisi politseisse.
1907.a oli seltsi elus väga tähtis - lõpuks ometi saadi oma maja!
Endine Lõokese seltsimaja 1980-ndatel aastatel