Karl Neumann - seltsi president aastail 1902 - 1908

Karl Neumann sündis 1877.a Päidla vallas Tartumaal. Lõpetanud Tartu Õpetajate Seminari, sai temast 1898.a Võnnu kihelkonnakooli õpetaja. Ta oli aktiivne seltsitegelane ja tubli orkestrijuht. Lahkhelid tekkisid tal aga Võnnu kirikuõpetaja August Varesega. Ajalehes “Virulane” (1909.a nr.102) kirjeldati neid sündmusi järgmiselt: “Kihelkonnakooli asjus on meil kaunis täbarad sekeldused lahti pääsenud. Ainult lühikest aega sai kool takistamatult ja korralikult tööd teha, siis aga hakati kooliõpetaja hr.Neumanni vastu töötama, mis tema jalgealust pidi kõigutama. Kõigepealt anti kirikumeeste poolt hr.Neumannile süüks, et tema ei olevat oma ametis mitte küllalt truu. Truuduse puudumist otsiti sellest, et kooliõpetaja ilmaliku seltsi, Laulu- ja Mänguseltsi “Lõoke” liikmeks astus ja selle tegevusest agaralt osa hakkas võtma. Kooliõpetaja pidavat jumalakartlik mees olema ja ei võivat mitte “niisugustega” ühes töötada, kellede seas palju vaeseid ja jumalasalgajaid inimesi on. Ka koolitöös ei olevat hr.Neumann mitte seda viiulit mänginud, mille toonid kirikumeeste tundmustes vastukõla leiavad. Nimelt käinud koolijuhataja lastega kui omasugustega ümber ja ei olevat popside ja jõukate vanemate laste vahel vahesid teinud. Seda ei saavat kuidagi andeks anda. Sest kui koolijuhataja popside poolehoidja on ja viimaste lapsi haridusele aitab, siis pidavat ju päris maailma ots kätte tulema! Popsidesugu kaduvat ära ja rikkad ei saavat enam teenijaid. Kogu nende näägutamiste ja hõõrumiste tagajärjel jättis aga koolimees oma koha maha, kuna paljud vanemad, kes kirikumeeste arvamistega kokku ei suuda leppida, oma lapsed koolist ära tõid." Neumann sai koha Otepää kihelkonnakooli ja koos armastatud õpetajaga läksid sinna üle ka mõned õpilased.

“Lõokesele” oli Neumanni lahkumine suureks löögiks, eriti andis tema puudumine end tunda puhkpilliorkestris. Kuid selts pidas oma esimest juhatajat meeles, ta valiti seltsi auliikmeks. 1937.a saatis seltsi juhatus Karl Neumannile tema 60.sünnipäeval puhul õnnitlustelegrammi.

Eduard Sõõro - seltsi esimees 1910.a

Eduard Sõõro sündis 3.märtsil 1880.a Mäksa vallas Tamme külas Märdi talus, mille rentnikeks ta vanemad olid. Üldhariduse sai Ed.Sõõro Tamme külakoolis, Võnnu kihelkonnakoolis ja Tartu linnakoolis. Juba lapsest saadik sai elatud koolimaja külje all – Märdi talu asus Tamme kooli kõrval – küllap seetõttu tekkiski armastus kooli ja koolmeistri-ameti vastu. 1901.a lõpetas Eduard Sõõro Lohusuu pedagoogikaklassi ja töötas pärast seda (1901-1903) Kokoral vallakoolis. Sealt võeti ta sõjaväkke ja algas teenistus Moskvas. Peagi aga saabus vabastuskäsk: rahvas oli saatnud tsaarile palvekirja, milles nõudis oma kooliõpetajat tagasi – ja palve täideti. Kokorasse ei jäänud Ed.Sõõro kauaks, kuna vabanes õpetajakoht koduküla lähedal. Sel ajal nõuti õpetajalt vene keele oskust. Hammaste endine koolmeister Jaan Pehap vallandati riigikeele mittetundmise tõttu ja tema kohale asus Eduard Sõõro.

Alates sellest ajast, 1904.a, hakkas Hammaste uus koolmeister osa võtma ka “Lõokese” seltsi tööst. 1907.a omandas Ed.Sõõro õpetajakutse Narva gümnaasiumi juures (arvatavasti täiendas end ja andis seejärel eksami). Alma Muuga (Zeiger), tema kunagine õpilane meenutab:“Kord jõulupeo ajal pidin ma olema ingliks. Käisime kõik ümber kuuse, mina aga läksin vist liiga lähedale, sest “tiivad” plahvatasid põlema. Oi küll siis õpetaja ehmatas: nagu välk oli ta minu juures ja kustutas ühe ropsuga tule. Sõõro muretses väga, et ega ma muidu viga ei saanud. Veel teisel päeval käis vaatamas, kas ma pole end haigeks kohutanud. Minul polnud muidugi midagi häda. Hiljem, pärast kooli kutsus Sõõro mind koori laulma. Harjutused olid Hammaste koolis.”

Eduard Sõõro 1908.a

1908.a asus Sõõro tööle naaberkooli Kurista-Savimäele ja töötas seal kuni 1921.aastani. Sõja-aastail tuli tal viibida Galiitsias ja hiljem olla sõjavangina Austrias. Aastail 1921-1922 oli Sõõro õpetajaks Issaku koolis (viimane ühendati Hammaste ja Kurista-Savimäe koolidest). Alates 1922.aastast töötas ja elas Ed.Sõõro Võnnu külakoolis (G.Suitsu sünnikohas) ning oli kõigi poolt austatud ja armastatud õpetajaks 1951.aastani. Tema järgi kutsuti Võnnu külakooli “Sõõro kooliks”, samuti nagu Võnnu kihelkonnakooli “Kala kooliks” kutsuti. Tublid õpetajad, kes pika aja vältel hoolitsesid külalaste hariduse eest, andsid ka Võnnu koolidele nime.

Ed.Sõõro oli Võnnus tähtsaks kultuuri- ja muusikategelaseks. “Lõokese” seltsi tööst võttis ta väga aktiivselt osa, eriti nooruses. Sõõro puhus puhkpilliorkestris tenorit (kodus pisut ka flööti), keelpillidest mängis ta alti, laulis ja juhatas koori, mängis näidendites. Tema initsiatiivil pühitseti Võnnus G.Suitsu 50. ja 60.sünnipäeva. Ka teiste seltside (Põllumeeste Seltsi, Õpetajate Seltsi jne) tegevusest võttis ta osa. Külakooliõpetaja – tema pidi kõikjal ja jõuga abiks ning eeskujuks olema. Ja Ed.Sõõro oli seda. Ta suri kõrges vanuses 1969.a ja on maetud Võnnu vanal kalmistul.

Ed.Sõõro vasakult kolmas

Jaan Varik - seltsi esimees aastail 1923 - 1929, abiesimees 1930.a

Jaan Varik sündis 24.juulil 1891.a Kastre-Võnnu vallas talupidajate Jaan ja Mari (Tootsi) perekonnas. Lõpetas Võnnu kihelkonnakooli ning hiljem täiendas oma haridust iseseisvalt õppides. 1929.a-ni töötas isatalus, aastail 1929 - 1936 tegutses iseseisva kaupmehena, 1936.a-st oli Tartu Eesti Majandusliku Ühisuse Võnnu osakonna juhataja. 1929.a abiellus Ella Elfriede Sälik`kuga.

Gothard Suur - seltsi esimees 1930.aastal

1928.a lõpus tuli Võndu uus vallakirjutaja Gothard Suur, kes oli ka agar pillimees. 10.veebruaril 1929.a valiti ta puhkpilliorkestri juhiks, õigemini – vald valis ta 17 võimaliku kandidaadi hulgast sekretäriks just hea pillimänguoskuse tõttu, sest nii loodeti ka orkestrile jalad alla saada.

Gothard Suur on endast kirja pannud järgmist:“Sündisin 18.mail 1900.aastal Põlva kihelkonnas Aleksandri (hiljem nimetati Laheda) vallas sepa pojana. Juba mu sündimisega juhtus selline lugu: isa murdis ämmaemandat tuues jalaluu, sest hobune hakkas lõhkuma. Ämmaemand läks üksi sisse ega julgenud seda emale kohe üteldagi, võttis ennem ikka lapse vastu. Ka ristimisega oli tore lugu: köster oli juba ristimas ja siis tuli välja, et nimi hoopis valimata. Isa läks emalt küsima, see aga vastas, et poisslapsele peab isa nime andma. Kas Peeter? Peeter Suur on liiga kõlav nimi … Isa võttis siis kalendri ja kuna selle kuu peale oli soovitatud selline nimi, siis saingi saksa nime Gothard. Ema laulis palju, isa aga mängis Põlva orkestris tenorit. Hiljem sai korneti ja õpetas mulle pisut mängu ja noote. Noote lugema õppisin koolilaulikust. Umbes 8 aastaselt hakkasin pilli puhuma. Mängisin veidi kõiki puhkpilliorkestri pille, põhipillid aga on kornet ja bariton. Olen mänginud lõõtsa, klaverit, viiulit, akordioni. Käisin külakoolis, hiljem Peri Ministeeriumikoolis. Kodus tuli mööda kraaviääri lehmade sabas sörkida, raamat peos. 1915.aastal lõpetasin kooli. Kuna mind huvitasid masinad, siis läksin 1916.a. Venemaale, Vologda kubermangu – Tšerepovetsi linna tehnika kooli. Et ma ei osanud korralikult vene keelt, tulin tagasi. Kuni 1917.aastani töötasin Võrus kirjutajana – ja seejärel kodus sepana. Pärast saksa okupatsiooni aitasin Punase Eesti Diviisi koosseisus ajada Wrangeli Musta merre. 1920.a. sügisel tulin koju, Eestisse – ja kohe algas sõjaväeteenistus. Pärast seda, kuni 1927.aastani, olin Meeksi vallasekretäri abi ja seejärel vallasekretär Rasinas. 1928.a. detsembris tulin Võndu ja olin vallasekretäriks õige kaua – kuni 1940.aastani.”

Vasakult alates - I rida:?, J.Kala, J.Uiga, D.Zirnask, A.Varik, Kr.Neerot, G.Suur II rida:J.Tenno,

E.Sandre, O.Torga, A.Soo, Ed.Sõõro

Albert-Johannes Jaigma (Jagomann) - seltsi esimees 1932/1933.aastal

Albert Jaigma sündis 22.veebruaril 1907.a Tartumaal Rasina vallas talupidajate Peeter ja Leeni Jagomanni peres. Ta õppis Vastse-Kuuste, Leevi ja Tartu XV algkoolis. 1929.a lõpetas A. Jaigma Tartu Õpetajate Seminari. Pärast sõjaväeteenistusest vabanemist sai temast 1930.a Issaku algkooli juhataja. Sellel kohal töötas ta 17 aastat ja 9 kuud. Õpilased mäletavad teda kui nõudlikku ja õiglast õpetajat.

1986.a vastas A.Jaigma Võnnu kooli õpilase Marika Kisandi küsimusele: "Millised olid Teie ühiskondlikud ülesanded 1930-ndail aastail?" järgmiselt:"Kunagi nimetati õpetajat maa soolaks. Ta oli vajalik paljudes ettevõtmistes: pidudel, kõnekoosolekuil, perekondlikel sündmustel ja muudelgi aladel. Külas oli tol korral juba teatud hulk haritlasi olemas, kuid eelistati siiski õpetajat. Tal olid selleks ka vastavad eelteadmised olemas. Pedagoogiline kool kasvatas, julgustas teda selleks. Aastail 1932 – 1933 olin “Lõokese” seltsi esimees, 1936.a samas näitejuht, 1934.a Võnnu Meestelaulu Seltsi asutaja ja koorijuht kuni seltsi likvideerimiseni 1940.a, alates 1935.a Võnnu Õpetajate Ühingu esimees. Tuli juhatada mitmeid koore, kuid meeldivaim oli siiski töö meeskooriga. Osaleda tuli kõigil laulupidudel ja laulupäevadel, mis 1930-ndail aastail toimusid. Pean märkima, et Võnnus arendasid laulukultuuri edukalt ja kaua aega koolijuhataja J.Kala ja köster A.Soo."

Albert Jaigma

Arnold Eesmaa (Eichelmann) - seltsi esimees aastail 1932 ja 1934 - 1935

Arnold Eesmaa sündis 9.jaanuaril 1901.a Tartus kaupmehe perekonnas - isa Peeter Eichelmann ja ema Liisa (Sika). Lõpetas Tartu kõrgema rahvakooli, õppis Tartu õhtukeskkoolis. Tartu kooliõpilaste pataljoni koosseisus osales ta Eesti Vabadussõja lahinguis ning sai haavata. 21.augustil 1920.a astus ta postiteenistusse ja teenis ametnikuna Puka, Petseri ja Tartu postkontoreis, 1.juulist 1928.a töötas ta Võnnu-Kastre postkontori ülemana. Abielus Adele Jäärmann`iga. Oma kutsetöö kõrval võttis Arnold Eesmaa osa seltskondlike organisatsioonide tegevusest, osales näitlejana kohalikes lavakunsti üritustes.

Vladimir Kütt - seltsi esimees 1935 - 1936 ja 1940

Vladimir Kütt sündis 16.detsembril 1907 Venemaal, kus tema isa Johannes tegutses apteekrina. Ta õppis alg- ja keskkoolis Jegorjevskis Rjazani kubermangus, jätkas haridusteed Tartus Vene Õpetajate Ühingu eragümnaasiumis, mille lõpetas 1926.a. Aastail 1926-1931 õppis Vladimir Kütt Tartu Ülikooli loomaarstiteaduskonnas. Alates 1.juunist 1932.a töötas ta jaoskonna loomaarstina Kastre-Võnnus, olles ühtlasi kindlustusaktsiaseltsi Eesti Lloydi kohapealne esindaja. 20.veebruaril 1937.a abiellus ta Elfriide Raidla`ga. Vladimir Kütt oli Võnnu laulu- ja mänguseltsis Lõoke näitejuht ja raamatukogu toimkonna kirjatoimetaja kuni 1935.aastani. 1933-1937 oli ta Võnnu Noorte Maatulundusklubi juht, 1935.a-st Noorte Kotkaste Võnnu malevkonna vanema abi, 1936.a-st Noorte Kotkaste Sõprade Seltsi Võnnu osakonna asutaja ja abiesimees. Vladimir Kütt oli tegev ka Kaitseliidus- 1935.a-st Kaitseliidu Võnnu kompanii sanitar, 1937.a-st sama kompanii veterinaarpealik. Ta oli Loomaarstide Ühingu ja Akadeemilise Loomaarstide Seltsi liige.

Vladimir Kütt III rida vasakult teine